Kuradilill [antikvár]

Jaava lohistas küna. Jame vihm trummeldas selga. Ta sikutas köigest váest, porsunud küna kippus otsa-pidi muda sisse vajuma. Juba nadalaid oli Jaavale paistnud, et ta ulbib abitult vees, ammu enam polnud riietest kaitset. Vesi vöimutses kôikjal, selle eest polnud páásu. Suvehari oli vihmadest uputatud. Ohtuti, kui koldes millas age ja üürike haotuli, seisid lödisevad lapsed sooja paistel, abaluude kohal heledad aurupilved. Jaava oli riideid tule juurde kuivama riputanud. Linane ürp laks öhe-matest kohtadest tahedaks, nagu koorik káe all. See-vastu villane kuub oli lontis ja see, justkui vastnüli-tud loomanahk. Jaava sirutas selga ja vaatas toa poole. Pori imes paigalejáanud jalgu endasse. Vedel maa tahtis inimest tervenisti oma pimedasse pöue neelata. Taevast kallav vihm vaj utas omakorda ölgadele. Kőik pidi kaduma mülkasse, miilel pöhja polnud. Juba ammu ei pakku-nud ka maja mingit öiget varjú. Katusé hallid öled olid vee raskuse all katkenud, vihm aina lammu-tas. Taevas kallas körrejupid tais, need praksatasid praguliseks ja hilpusid laiali. Maja oli otsekui haige loom, mis karva ajas, tuust tuusti járel varises porri, et seal segi sôtkutud saada. Jaava kissitas silmi. Roovikulatid paistsid nudiksjáanud harja seest válj a nagu seljaroots rabeda naha alt. Juba pikka aega olid vihmanired lábi katuse rabisenud ja pesnud laepeal-seid palke. ööseks said laeuurded pilgeni tais, vesi hakkas nagu paisu tagant alla solisema, imbus ase-messe, voolas pörandapragudesse, pladises kaasavara-kirstu kaanel, justkui nöuaks vastust — on sün majas veel möni koht, mis máándamata?