Linnadealune Muld [antikvár]

DEMIURG Oled aina siin. Oled kummardunud orna katsevannlde kohale, milles lopuks suutsid sünteesida elu. Vásinuna ja piinatuna, end ümbrusest táielikult ara loiganud, olles peaaegu unustanud konelemise, joudsid loppu. Kindluseta tummad páevad pladi-nas ja aurudes, ohkumises ja leitses, aimuseta kellast ja aasta-aegadesL Poolpimedaks oled ennast vahtinud, tundes setete hágus lopuks tekkima hakkavat ta piirjooni; tundes puhas-tuvat, aina vabanevat ja várskenevat virvet, mis tuuleta, ju liht-salt sinu, pinna kohale kumtnardunu hingamisest veeretab rahultkult tillukesi ringlaineid. Arvad aimavat koha, kuhu hil-jem ümub ta nágu, parís algul táhistatud vaid juuste pimeda ootsuva poosaga, mis nagu pohjarohi sügavusest touseb. Alg-ainete sulamata kristalle vilgub teinekord seal all, láhenematuid ja koitvaid, millest sa ei sóanda loota, et need voiks olla ta sil-mad, Otsid oige koha selles márjas tihnikus, keset vastseid, veel ebakindlaid poski, ja teed sinna huuled. Ta suu ja keele maitse teed orna suu ja keele maitsest. Ühekaupa lükid ta suhu kovu uusi hambaid. Ta keele puudutus on su kaele hea ja koik ta püüded su sormi puruks hammustada teevad sind onnelikuks. Igatsed mooda ahenevat kuuma káiku edasi jouda kurku, kuni ta hakkab lákastama, sülitab su sormed suust ja katsub ennast küljele keerata. Justkui márku andes, et oled teda pahandanud, voi teeseldes üht vahetüdimust. Ometi ei láhe ta! pooramine kohe korda, lokse loób üle vanni ááre, su kingad saavad lábi-márjaks ja tema vajub veel paaril korral selili tagasi: tal pele oigeid olgugi veel. Jálle on ühest páevast járel vaid ehavalgus, jálle jáád óoks laboratooriumi. Lased aknakatted alia, loikad teise, suure oo küljest endale váikese, mida sa arvad, et váhegi suudad sisus-tada, ja asud taas orna menetluse juurde. Toenáoliselt ka ei .1