Mäeküla piimamees [antikvár]

ESIMENE PEATÜKK Harilikult kella üheksa ümber haigutab härrastemaja unine esiuks ja laseb saksa välja, sest sel aj al, pärast hommikust einet, algab Ulrich von Kremer esimest ringkäiku oma kruntkonnas, kui ta suviti, jüripäevast mihklipäevani, siin asub — üksinda nagu kunagi. Väliselt ei paku Mäeküla möisnik nägijaile aastate kaupa silmahakka-vat vaheldust: seesama vormist veninud tumesinine seviotkuub valkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ning hölmadega, seesama sinine vest vanade ja värskete toidujälgedega, nende seas tunnistusega, et härra von Kremeri einelaual nalj alt iialgi vedelad munad ei puudu, seesama rohekaks iganenud must taldrikmüts kustunud läiknoka ja ettepoole lodusse vajunud pöhjaga ning löpuks needsamad halli- ja pruunitriibuli-sed inglise püksid, mille pôlveotsad ja kannatagused ilu ja tervise kadu-vikust mitte vähem härrast keelt ei könele. Varalisest inimesest annab märku ainult kilbikujulise naastuga jäme pitsatsörmus ta esimese sörme arutu suure nüki taga, vestil punakalt hiilgav tukatikuldne soomuskee ning seile kütkes olev ja väga harva nähtavale tulev Genfi kuldkrono-meeter, millest kui iidsest pärandist teatakse, et «kirjad» ta mölkidega kaetud kapslitelt juba ammugi on kadunud. Mees ise aga — teatava karikatuurilist maiku näolise sarnasuse pärast Saksa riigikantsleriga hüüab ümbruse intelligents teda Mäeküla Bismarc-kiks —, mees ise on parajasti selles juba püsivas vanusejärgus, kus tosin juurdetekkivaid kimaraid silma ja möni uus kurd lôua all suuremat muu-tust ei tähenda, niisama vähe kui pisut enam härmatist habemes, kume-rust kuklas ja köverust öndlas. Kremerid vananevad üldse aeglaselt — vöib-olla sellepärast, et nad ehk sündideski enam päris noored ei ole. — Kui ta kitsalt kivitrepilt — sellel on ainult kolm astet — jala murule on töstnud — muru, läge muru katab tihedalt pikka veerjat majaesist kuni alla sooviku servani —, toetab härra von Kremer kindata käed, millest teine tüsedat kadakakeppi hoiab, vaheliti ristluudele ning hakkab pikka-misi ja ränga ühtlusega nagu liiasti koormatud purjekas ümber maja löu-